Teleprodutsent ning saatejuht Mart Normet toob vana-aasta õhtul saates «Suur aastavahetuse mälukontroll» Kanal 2 ekraanile kokku kaks legendaarset telehuumori tandemit, et lõppev aasta naerupahvakute saatel seljataha jätta.  

Kaks hooaega vaatajaid lõbustanud satiirisaate «Teletop» laua taga saavad aasta viimasel õhtul kokku selle residentkoomikud Mart Juur ja Peeter Oja ning aastaid eestlasi uusaastaööl naerutanud «Tujurikkuja» tähed Märt Avandi ja Ott Sepp.

Kuidas õnnestus korüfeed ühte saatesse kokku kupatada?

«Teletopist» on selle aasta jooksul läbi käinud suur osa Eesti koomikute ja vaimukate inimeste koorekihist. Kõikidega ei ole saanud veel aega sobima, aga Märdi ja Otiga on meil aastavahetuse plaan paigas olnud juba suvest saati. Märt oli muide kõige esimene inimene, kes saatis mulle pärast esimest saadet sõnumi: «Väga hea saade. Huvitav ja lõbus ja mulle nii meeldis, et keegi ei üritanud palavikuliselt reipust ja lõbusust teeselda.» Nii et tema oli fänn juba esimesest saatest peale, mis on suur tunnustus.

Kuidas välja tuli? Kuidas saatega rahule jäid?

Oleme väga rahul! Stuudios on ju kaks sõprade paari, kes saavad omavahel, aga ka risti-rästi hästi läbi. Muide, «Teletopis» on väga hästi toiminud saated, kus on külas abielupaarid – seal tuleb alati välja mingi lisakiht, sest nad teavad midagi, mida meie ei tea. Näiteks Andrus Kivirähki naine Ilona manitses Andrust, et «Mis sa valetad!? Sa ei tee kodus niimoodi!» Andrus läks natuke näost punaseks ja ütles, et noh, jah, naine kaasas, ei saa mingit jama suust välja ajada. Märdi ja Otiga ning Mardi ja Peetriga samamoodi – nad ongi justkui abielupaarid, kes tunnevad üksteist läbi ja lõhki. Komöödianäitlejatel puhul on üks väärt oskus veel – nad tajuvad hästi oma partnereid. Arvestades, et meil on aastavahetusel viis inimest laua taga ja kuna Otil ja Märdil on ka saatejuhtimise kogemus suur, siis on see lisaboonus. Nii hea on olla sellises ruumis, kus kõik saavad aru, kus nad on, mida nad teevad ja kuidas oma partneritega käituda. Heas mõttes improviseeritud näitemäng, kui nii võib öelda. Väga-väga mõnus tunne.

Kuidas «Teletopi» idee alguse sai? Miks just Juur ja Oja?

Kui «Ärapanija» 2003. aastal alustas, siis Olavi Paide pani kokku väga ägeda kontseptsiooni ja tiimi. Mul oli õnn ja rõõm olla selle nähtuse vastutav toimetaja esimesed viis aastat. Sealt alates on meil Oja ja Juurega hea küünarnukitunne olnud ning «Teletopi» tagatoas toimetab ka «Ärapanija» algusaastate toimetaja Ave Lepik.

Millise pilguga vaatad tagasi «Ärapanijale» ja «Tujurikkujale»?

«Tujurikkujast» jäänud auk on nii suur, et seda ei ole suutnud keegi täita. Ja eks «Tujurikkuja» ise ka suutis oma auku täita ainult kord aastas. Igatahes jooksid seal harukordselt hästi kokku ambitsioonikas, vaimukas ja tehniliselt oskuslik meeskond ning ETV garanteeritud loominguline vabadus. «Ärapanija»-sugune iganädalane satiirisaade võiks aga olla lausa riiklikult toetatud, et ühiskondlikku ülekeemist ära hoida. Sel aastal on järjekindlalt ühiskonna ventiili avatuna hoidnud just «Teletop» ning «Lugejakiri». Ja muidugi «Rohke Debelaki libauudised», ajalehtede huumoriküljed kord nädalas ning «Rahva oma kaitse».

«Teletopi» oled kaks hooaega teinud – mille üle kõige rohkem uhkust tunned?

Satiir on nagu loodusravim. Seda on väga vaja olukorras, mil ühiskond on läinud päris kurjaks. On tekkinud see «meie» versus «nemad» maailmavaade. Ja nii me siis olemegi õhku välja lasknud ja näidanud, et värve on rohkem kui must ja valge ning kui juhtub midagi ebameeldivat, siis me ei pea tülitsema, vaid võime ka naerda. Veel kord – naer on puhas loodusravi.

Kas on olnud pahandusi või kaebusi?

Vähe. Järelikult inimesed saavad naljast aru, aga muidugi on mõni lugupeetud inimene võtnud huumorit väga isiklikult. Kuna seda tüüpi huumorit on meil meedias vähe, siis ei olda sellega enam harjunud. Inglismaal või mõnes teises kultuuriruumis tehakse igapäevaselt teravat sotsiaalset nalja, seda just võimupositsioonil inimeste üle. Aga kuna meil on see kultuur lünklik, siis võib iga nali mõjuda võib-olla natukene ehmatavalt. Aga mis peamine – me olnud kuidagi kurjad ega valinud pooli. Me oleme tundnud, et meie ülesanne ei ole ühiskonda veel rohkem lõhestada, vaid anda võimalust naermiseks.

Kas see tagasiside on tulnud vaatajate poolelt või nendelt, kelle kulul on nalja visatud?

Mõlemat, aga seda pole olnud palju. Loomulikult on mõned naljad läinud piiri peale, aga piirid on meil kõigil väga erinevad. Mõni ütleb, et sealt võiks nali alles pihta hakata, kus mõnel juba valus hakkab. Usun, et meie saadet on ikka vaadanud need inimesed, kes saavad naljast aru. Oleme saanud neilt väga palju positiivset tagasisidet, et «igal kord pühapäeval istume teleka ees ja vaatame, nii hea lõpp nädalale!».

Kas on midagi, mille üle põhimõtteliselt ei tohiks nalja teha?

Ma kaldun ideoloogiliselt siin selgelt liberaalsesse maailmavaatesse: nalja peab tegema ja peab saama teha peaaegu kõige üle. Iseküsimus on, kes teeb ja millise suhtega ta seda teeb.

Kaamera taga oled harjunud tegutsema, nüüd oled ka kaamera ees. Mida oled õppinud saatejuhi rollis ja mida pole ikka veel ära õppinud?

Mida see aasta telesaatejuhina on mulle õpetanud, on empaatia. Empaatia artisti suhtes, empaatia esineja suhtes. Ma olen küll Eesti Laulu 10 aastat juhtinud, aga nüüd, olles ise artist, saan tegelikult aru, millise vastutuse ja tule all esineja konstantselt on. Kui nüüd suhtlen loovisikutega, siis on mu süütenöör pikem ja valin sõnu rohkem. Olen aru saanud, et üsna lihtne on ära rikkuda loova inimese öine uni.

Ehk siis seda ei ole ära õppinud, kuidas n-ö endast üle saada?

Oi, ei – ma olen ju alles ühe aasta oma näoga telet teinud. Raadios olen juhtinud saateid aastakümneid, aga tele on täiesti teine asi. Öeldakse ju, et näitleja, laulja, saatejuht on publiku ees alasti. Instrumendiks oledki sa ise. Ei saa isegi kitarri ega trummi taha peitu minna.

Kanal 2 vana-aasta õhtu erisaadet «Suur aastavahetuse mälukontroll» juhib Mart Normet.

FOTO: Sander Ilvest

Läksid ülikooli usuteadust õppima. Kuidas sellise valikuni jõudsid?

Jah, möödunud sügisel astusin sisse Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrantuuri. See on mul juba teine magister, eelmise tegin Kunstiakadeemias interaktiivses multimeedias. Nüüd siis religiooniuuringud. See on absoluutne nauding, kui saab ülikooli sammaste taga tunda end ruumis kõige rumalamana ja muudkui ammutada tarkust usundite, kultuuride, antropoloogia ja inimeseks olemise kohta.

Kas ususuund võiks tulevikus haakuda ka sinu uute saadetega? Nagu Morgan Freeman tema National Geographicu jumalasarjas («The Story of God»)?

Einoh, never say never, sest tegelikult Eesti üks suurimaid mõtlejaid Uku Masing on öelnud, et tulevik kuulub inimestele, kes mõtlevad ruumiliselt. Mida see tähendab? Tavaliselt me mõtleme lineaarselt, ehk mis oli ja mis tuleb. Me vaatame enamasti ainult ühte telge. Aga ruumiline mõtlemine on see, et mõtled ka üles ja alla, mitte ainult edasi ja tagasi. See idee kandis mind, kui õppima läksin. Aga üks spetsiifilisem mõiste, mille peale olen hakanud rohkem mõtlema, on «püha». Ja see läheb väga hästi kokku küsimusega huumori kohta – et kas tohib kõige üle nalja teha. Olen tajunud, et mu enda jaoks ei ole liiga paljud asjad elus pühad olnud. Olen päris palju huumorit toimetanud, produtseerinud, kirjutanud ning siis ei saa sul olla palju tabuteemasid ehk pühasid teemasid, mida ei puutu. Aga kuskil sisimas mulle jällegi tundub, et see muudab inimese kuidagi ebatäiuslikuks, kui ta ei tea, mis on tema jaoks püha. Hea küll, inimelu, see on püha ilmselgelt pea igaühe jaoks. Aga mis veel? Mulle tundub, et kui me mõtleksime selle peale rohkem, siis võib-olla oleksime paremad inimesed.

Ennustus aastaks 2022 ja tulevikuks: mis trendid valitsevad Eesti telemaastikul? Kas televisioon jääb elama või vannub varsti metaversumile alla?

Sisu ja sisuloojaid on väga palju. Võimatu on kõike vaadata, kõiki raadiosaateid ja podcast'e kuulata, kõikidele teatrietendustele ja näitustele jõuda, kõiki põnevaid raamatuid lugeda. Kuigi tahaks. Ehk siis asi pole ainult televisiooni ja interneti omavahelises konkurentsis meie aja pärast, vaid pilt on väga kirju. Järjest raskem on jõuda ka massimeediaga kõikide inimesteni, sest kanaleid ja konkureerivat sisu on väga palju. Aga seda küll veel näha pole, et televisioon ära kaoks.

«Suur aastavahetuse mälukontroll»

Märt Avandi, Ott Sepp, Mart Juur ja Peeter Oja mõõdavad oma mälumahtu Kanal 2 suures aastavahetuse mälukontrollis. Kodudes saab kaasa mängida aasta suurimat mälumängu ja meenutada, mis olid need pöörased ja pöördelised sündmused, mis toimusid Eestis ja maailmas aastal 2021. Tähelepanu! Saade sisaldab suhkrut, nisujahu, säilitusaineid ja naerugaasi. Saatejuht on Mart Normet.

Reedel, 31. detsembril algusega kell 20.00 Kanal 2s.