SAATEKLIPP ⟩ «Südamesoov» tõttab appi 23-aastasele Vana-Vigala kassipäästjale

Täna kell 20.05 on Kanal 2s Keili Sükijaineni head tegeva saate «Südamesoov» teine osa, milles minnakse rõõmustama Vana-Vigalas elavat kassisõpra.

 

Vana-Vigalas elab Gabriel, kes on võtnud oma südameasjaks aidata kõiki hüljatud kasse, kel vähegi elulootust on. Esimese kassi päästis ta ise 10 aastat tagasi, olles siis vaid 13-aastane poiss. Aastaid tegutses Gabriel koos oma isaga, kellega koos ehitati abi vajavatele loomadele vajalikud puurid õnnetuid kodutuid loomi käidi kaugemaltki koos ära toomas. Ravi ja hoolt said kõik hätta sattunund tublid tegelased, kellel polnudki enam kellegi teise peale loota. Kuus aastat tagasi suri isa vähki, kuid Gabriel on nende koos alustatud tööd jätkamas. Tema kasside turvakodus elab praegu 100 kassi, kelle eest noormees hoolitseb paremini kui paljud oma ainsa looma eest.

Gabriel elab koos oma emaga, kes on Vana-Vigalas üles kasvatanud kõik oma 15 last. Nad elavad kasside turvakoduga samas kortermajas, kus nende valduses on üks trepikoda kuue korteriga. Neist kahes elavad kassid, üks on Gabrieli enda elukohaks. Maja kaks ülejäänud püstakut seisavad aga tühjalt juba paar aastakümmet. Majaga on varasemalt peetud suuri renoveerimisplaane, kuid viimastel aastatel on saanud selgeks, et seda ootab mitte väga kauges tulevikus ees hoopis lammutamine.

Kasside turvakodusse maja kolmandal korrusel tuleb kogu vajalik omal jõul. See tähendab aga, et üles tuleb viia iga kuu nii tonn pelleteid kassiliivakastide jaoks kui kogu kiisude kvaliteettoit, mis iga paari nädala tagant Saksamaalt tellimusega kohale jõuab. Gabrieli jaoks on kogu kasside jaoks jooksmine aga isegi veidi ohtlik, sest paar aastat tagasi avastati tal südameprobleem.

Ema on Gabrieli tervise pärast pidanud muret tundma juba sünnihetkest peale. Kuus korda ümber kaela olnud nabanöör tekitas juba esimesel elupäeval nooremehele eluohtliku seisundi.

Teist korda sattus Gabriel surmasuhu väikese poisina, kui mängukaaslase rotveiler teda kaelast pures. Ema meenutab, et oli sel sügisesel päeval kurke purkidesse panemas, kui nägi aknast, kuidas tema poeg lausa purskab verd. Kiirabi jõudis aga õnneks õigel ajal ja selgus, et Gabrielil oli läinud õnneks — napilt jäi koera hammastest puutumata unearter, mille purunemine oleks tähendanud kiiret ja kindlat surma.

Võibki tunduda uskumatu, et pärast seda, kui üks loom on ühele inimesele nii palju liiga teinud, on kannatanu ikka suur loomaarmastaja. Gabriel aga on, sest ta usub kindlalt, et loom pole oma halvas käitumises kunagi süüdi — selles on süüdi kasvatus ja keskkond, millesse inimene ta pannud on.

Gabriel räägib uskumatu julmuse lugusid, mida inimesed on tema juurde vigastatuna jõudnud kassidega korda saatnud. Lastest, kes on sikutanud kassi saba külge pandud nöörist ja murdnud selgroolüli. Inimestest, kes on mädaneva silmaga kassi jätnud kastiga kraavi või loomi peksnud nii, et neil polegi enam võimalik kunagi päriselt terveks saada. Kõige selle pärast eelistab noormees kasse inimestele. Oma muresid räägib ta ikka neile, sest usub nende siirusesse ja sellesse, et kassid mõistavad teda tegelikult paremini.

Kui need inimese vastu usalduse kaotanud ja tihti tõrksalt käituvad kassid Gabrieli Loomade Elu turvakodusse jõuavad, aitab kasside kaitseingel neil inimesega jälle sõbraks saada. See võib võtta nädalaid, aga on seda väärt, sest ka kõige metsikumast tüübist võib saada nurrumootor, kui talle piisavalt hoolt pakkuda ning raadiost rahustuseks Elmari tantsuõhtut lasta — see on Gabrielil korduvalt järgi proovitud.

Paljude haigete kasside saatus, kes turvakodusse satuvad, oleks ilmselt mitmeski muus paigas eutaneerimine. Kuid Gabriel on otsustanud, et võtab kinni ka lootusest, mis võib olla kaduvväike ja proovib võimalusel aidata kõiki, kellele seda vähegi antud on. Seeläbi saab noormehe juures eritähelepanu mitmeid kasse, kelle eest hoolitsemine nõuab rohkem kui tavaomanikud oleksid valmis tegema. Alati päästmine siiski ei õnnestu ja tuleb üle elada kaotusi. Gabrieli viimane suur kurbus oli alles sel suvel, kui imepisike pimedaks jääv kassipoeg Vibeke operatsiooni üle ei elanud. Üle vikerkaaresilla läinud Vibekese tuha mattis Gabriel maja kõrvale pihlapuu alla — paika, kuhu mattis esimese kassi juba koos isaga ja kus iga lahkunud kiisut mälestatakse lahkumistseremooniaga.

Kasside eest hoolitsemisele kulub palju raha. Igal nädalal käib kümmekond kassi kliinikus, kus neile antakse kõikvõimalikku abi. Selleks, et kassid sinna jõuaksid, peab Gabriel igal nädalal leidma end vabatahtlikeks abistajateks pakkunud inimeste seast selle, kelle graafikus on parajasti õigel ajal võimalust tulla. Kassid söövad ka vaid parimat toitu, millest neil kunagi puudust ei ole. Kogu selle kassidele pakutud hoole eest ei võta Gabriel ise aga midagi, sest tahab, et kogu summa, mis kassidele annetatakse, lähekski päriselt neile. Kõik endale hädavajalikud kulud katab ema pension. See aga tähendab, et Gabrieli enda soovid ja vajadused jäävad tagaplaanile.

Mis need on ja kuidas saade noormehe plaanidele õla alla paneb, näeb juba saatest!

Vaata saadet Apollo TVs.